Unenäod lõpevad hommikuti otsa ja kui ma olen üleval,
minuga keegi rääkida ei taha, ma kannatan suhtlemisvaeguse all.
Kuid nüüd on uus elu mul aland:
Ma olen kala arvutivõrgus ülepea...
Äkki taevas avanes, ma leidsin pruudi Internetist.
Minu taltsad tunded need kui lahti päästetud on ketist.
Parem käsi mängib klahvidel ja vasak käsi püksis.
Mu ümber võrk on sulgunud ja ma pole enam üksi.
Kogu infoühiskond on minuga
ja sina ka.
Ma ei tea, kuidas lõhnad sa, ma ei tea, kas sul on üldse lauluhäält.
Ma ei tea, kas see oled üldse sa, kes vaatab mulle vastu ekraani päält.
Kuid ma tean, et sa elad mu peas.
Ja pole vajagi mul teada seda, mida ma ei tea.
Sain kutse uude ajastusse Internetilt.
Mu personaalsus pärit on arvutidisketilt.
Mu pruut on kamalutäis infot kuskil võrgus.
Kui eluajal ei kohtu me, siis kohtume me põrgus.
Ja miks ma peaksin käima linnas inimeste seas,
Kui nii või naa mu elu toimub minu enda peas.
Võrgus väljendubki elamise optimaalsus!
Elu on ju niigi virtuaalne reaalsus!
Ja muud ma ei tahtki ütelda.