Oled ulm, mis iial tõeks ei saa,
Oled maandumatu kaaren.
Oled hirm, mis liiga suur, et mahtuda
Ja kaalutuna oled koorem.
Ravim haigusele kuulmatule,
Luupainaja sa hõng.
Läita leegita võid püha tule.
Oled jagamatu õnn.
Tõuseb raev, mõõnab kadu.
Sajandeid käid samu sa radu.
Tõuseb arm, mõõnab tõik.
Ajastu seest tõused kui luik.
Mu sisemused miilab sinu tuli,
Su looja tahe olen ma.
Sind teenin seni alandlikult, kuni
Mind parandad või hävitad.
Ma tihti minevikku ette näen.
Mu'st õhkub tulevik nii pime.
Kui näed mind tulemas, sa tõstad käed
Ja tormis kordad minu nime.
Tõuseb vaim, vajub liiv.
Aatest on saand sihitu triiv.
Vajub kaunis, tõuseb võik
Kui suled silmad, kadund on kõik.
Tõuseb ruum, mõõnab viiv.
Sa ei tea, mille äsja purustasid.
Tõuseb ulm, mõõnab nälg.
Lume seest kadunud viimne su jälg.
Tunne on soe, ümber on jää.
Ära puuduta midagi, mida sa näed.
Tähest saab tolm, sinust ei saa.
Kui mulle mõtled, pean kaduma.