Ma ei tea, mis on lahti minuga,
et ma elan ühes korteris narkomaaniga.
Ühes toas, ühes voodis magame me temaga.
Ta on läbinisti keemiline vend,
ta joob surrogaate ja süstib veeni end.
Ja ma tean, tema päevad mööduvad kui linnulend.
Siis, kui on lumi maas,
valdab meid ekstaas.
Ihusse kui gaas tungib
keemia.
Keemia.
Beeob.
Lalalala lalalala la la laa.
Ma olen rõõmus, ma ei hakka pragama,
kui ta keset armurõõmu jääb mu otsa magama,
sest ma tean, selles süüdi on kõigest keemia.
Minu elukaaslane on keemiline vend.
Väikeste tablettidega hellitab ta end.
Ja ma ka tarbin keemiat koos temaga.
Siis ...
Ja ka juulikuus me korteris on lumi maas.
Peoga näkku hõõrun sooja lund.
See on ääretu, otsatu, lõputu ekstaas.
Ma ei tea kas olen ärkvel või näen und.