Ma olen laisk, ma põlgan tööd, ma arvan, et väärin muud.
Kas raha on loodud selleks, et oleks ta võrdselt ära jagatud?
Oh, andke mulle andeks, et ma unistan sellest, millest unistab iga mees:
lasta inimkonnal ära teha töö ja ise kümmelda luksuses.
Saada parvenüüks, tahan saada rantjeeks, tahan saada sübariidiks.
Siis ma midagi ei müüks, mitte midagi ei teeks ja mu liha muutuks tselluliidiks.
Palju raha ja vähe tööd, kas see on vabadus?
Huvitav, mitu eurot maksab mu südametunnistus?
Kui pärast surma selgub, et pärast surma miskit polegi,
oleks äkki mõistlik juba eluajal ehitada valmis oma väike paradiis?
Olen parvenüü, varsti olen rantjee, ja siis hakkan sübariidiks.
Pole üldse minu süü, et ma midagi ei tee ja mu aju muutub tselluliidiks.
Limusiinis lösutan ma, kullast kahvel töntsis käes,
aken alla keeratud, et paremini kadedust te nälgind silmis näeks.
Mul on ilgelt palju raha, ostan ära maailma.
Ühel kenal päeval võib ju juhtuda, et kingin selle maailma teile ma.
Ilgelt hea on armulikult otsustada inimeste saatuse üle.
Suuremeelsus lööb ühel päeval saamahimu üle.
Tahan võtta ära teie raha, aga mitte jääda sübariidiks.
Ma usun naiivselt, et suudan ma nii muuta maailma paradiisiks.