Ei ma kanna jalas kingi
kui ma kõnnin mööda linna.
Lähen üle tee, siis ringi
tuleb inimestel minna.
Mulle meeldib laste kisa,
kuskil mul on oma pere,
nad ei tunne oma isa,
nad ei ütle mulle tere.
Ma ei ole närviline
siis kui näidatakse ust.
Ma ei ole värviline,
olen päris süsimust.
Tänavaid ja käike haistan,
sillutisi kiviseid.
Näen, mis leti alt ei paista
järjekorrarivile.
Linnas liikus uusi tuuli,
keldris uusi kahinaid,
sõber sõnas, et ta kuulis,
kus on uusi jahimaid.
Sammun seina ääri mööda,
tungin läbi pragudest.
Tean, et rottidel ei sööda
toidujäätmeid magudest.
Seda treppi polnud meeles,
võõras oli mul see sein,
ukse peale eesti keeles
kirjutatud kantselei.
Rinnus justkui löödi lokku
minul seda lugedes.
Tundsin, süda kiskus kokku
justkui pakku pugedes.
Meenutas vist kauneid paiku,
kui ma tundsin hambus kõhna
kõrisõlme, vere maiku,
sõõrmeis inimese lõhna.