Sa näed välja kui Rakvere Rambo, kare ja karastund mees,
kuid selles mehises kestas närvilise vanamuti süda on sees.
Väike solvund hing ja süda viha täis, keha vappumas kompleksides.
Tilluke ajuke, rusikad suuremad, ego on suuremgi veel.
Enesetähtsus rõhumas õlgu, nii et hing püsib vaevu sees.
Sa vaata peeglisse, ja jäta nägu meelde, see mees on süüdi sinu vaevades.
Võta asju naerulsui, ära kohe solvu, kui keegi väidab, et nikkus sinu ema.
Mind ei kepi, mind ei koti, mul on pohui, pohui, pohui.
Milleks tühiasjadest probleeme teha?
Ei mõtle, miks, vaid ütlen: miks ei. Suur on maailm meie ümber.
Sagi võiksid näha oma ninaotsast kaugemale.
Ütle, mees, kust oled sa pärit, mida oled sa üldse väärt?
Miks su vihal sust paremate vastu pole ei otsa, ei äärt?
Mida oled sa teinud elus head? Mis sul viga on, kas sa ise üldse tead?
Mul on, muide, pohui ka. Lihtsalt tahtsin aidata. Aga õpi parem ise elama.
Mind ei kepi, mind ei koti, mul on pohui, pohui, pohui.
Ära määri mulle oma sappi pähe.
Tõmba nahui, mul on pohui, mul on oma rõõmus elu.
Mine psühholoogi juurde, ma ei viitsi kuulata.
Mind ei kepi, mind ei koti, mul on pohui, pohui, pohui.
Aga see ei tähenda, et ma ei hooli.
Mul on oma koorem, muretsen ma kogu ilma pärast.
See muide näitab, et mul on veel vähem aru peas kui sul.