Päike kõrgel taevas elu valgustab kuid keegi vaevalt aru sellest saab.
Kaob elu peagi.
Päike paistma jääb.
Kuid seda teadke: ka vaikusel on oma hääl!
Jääb päikeseleek ainult korraks veel.
Kõigil on rutt, kostab vaid naer ja nutt
Kaua olen vaevas.
Sellest mõtlen ma, millal elulaeval kaugele purjetan.
Keegi koob elu, keegi õnne taob,
kuid kära, melu jõuetuna peagi kaob
Kõik peagi kaob, jääb viha vaid.
Viha tulle vaob, söestub sedamaid
Dieser text wurde 477 mal gelesen.