Õhtu päikese viimased kiired
lääne taevasse särama lõid
ja kui öö sinult kajaka tiivul
kodu randadelt sõnumeid tõi.
Minust maha jäi kodune talu,
kivid, künkad ja niitude raad,
seal kus lapsena jooksin paljajalu,
koplis kase all lillede raal.
Kaugel järvede taga kus metsad
latvu tõstavad pilvede pool,
kaugel metsade taga, kus meestel
saatus tundmatuid muresid toob.
Minust maha jäid isa ja ema,
minust maha jäid õde ja vend,
ei ma teagi kas elavad nemad,
kas neil saabund on priiuse tund.
Tahan jõuda veel kodumaa randa,
näha tõuseva päikese tuld,
tahan puhata kallima rinnal
näha loojuvat päikest kui kuld.
Ja kui saatus on määranud mulle,
et ma kodumaa kollet ei näe
siis mu unelmad rändavad sinna,
kus on säramas põhjala öö.